AEGAON INTERVJUU: Uku Randmaa 252 päeva ellujäämist ja üksindust merel.

AEGAON INTERVJUU: Uku Randmaa 252 päeva ellujäämist ja üksindust merel.

Paljudel pole ilmselt aimugi, millistes ekstreemsetes tingimustes üks  kange Eesti mees hiljuti ümber maailma purjetas. Kujutage ette, 252 päeva üksi merel, tänapäevaste side- ja navigatsioonivahenditeta, kordagi kuivale maale astumata. Sellised on Golden Globe Race-i karmid reeglid, täpselt nii nagu olid tingimused 50 aastat tagasi. Hulljulgest 17 alustanust läbis võistluse kõigest 5. Uku Randmaa (56) tuli kolmandaks, mis on kõike kogetut arvestades ikkagi võit omaette. AEGAON-il tekkis loomulikult hulk küsimusi lisaks sellele, kuidas meie käekell sellisele reisile kaasa sattus.





Tänapäeva elu on niigi ohtlik, mingis mõttes. Miks on ühel inimesel, kellel on justkui kõik elus olemas ja hästi, vaja minna ihuüksinda ümbermaailma merereisile, kus ei ole lubatud tänapäevaseid side- ja navigatsioonivahendeid, ega kordagi maale astuda?

Tänapäevane igapäevaelu ei ole ohtlik. Kõik mõtlevad, kuidas seda veelgi ohutumaks muuta. Aga tihtipeale on tulemuseks igavus, üksluisus ja rutiin. Mina otsisin seiklust ja selle ma sain. Karmi loodusega kahekesi olles, tegelesin muidugi kogu aeg ellujäämisega. 

Olgem ausad, enamus mehi kes kodus sellise ideega naise ja laste ette astuks, saaks ilmselt isegi randa minemise keelu. Mis oli see, millega sa ikkagi pere ära rääkisid. Mis töötajad arvasid sellest, et uksed aastaks kinni paned? 

Tõenäoliselt kergendas viisa saamist asjaolu, et vahepeatused ei olnud võistlusel lubatud:)  
Eks kliendid pidid natuke ootama ja koostööpartnerid teisi väljundeid leidma. Aga lõpuks kõik ikkagi laabus.

AEGAON sai Uku Randmaa, pehmelt öeldes seiklustest, teada õnneliku juhuse läbi. Suur oli meie üllatus, kui ühel emotsionaalsel hetkel tabatud fotol vaatas Uku randmelt vastu AEGAON käekell “Tabula Rasa 44”. Uudishimu ei lasknud kaua praadida, nii palju küsimusi, nii vähe vastuseid. Ühise tuttava vahendusel võtsime Ukuga kiirelt ühendust ning nõusolekut intervjuuks ei tulnud kaua oodata.
 





Enne kui edasi läheme, tuleme korraks jutuga meie juurde. Kui sa aastaks merele pakkisid, siis pakun et ikka päris läbimõeldult. Millega pääses sinu AEGAON käekell nii olulisse nimekirja?

AEGAON käekella sain abikaasalt sünnipäevaks, seetõttu oli see eriti armas!
Väga täpne aja määramine on astronoomia juures üks olulisemaid eeldusi. Sellest sõltus minu asukoha määramise täpsus. Nii et back-up oli ka väga oluline. 

Räägitakse, et üksindus ajab hulluks. Või ei oska inimesed lihtsalt üksi olla? Mis aitas sul 252 päeva ühtki inimest nägemata täie mõistuse juures püsida?

Inimesed jagunevad suures pildis kaheks: esimene osa, kes ei suuda üksindust taluda ja teise osasse kuuluvad need, kes suudavad. Mina kuulun tõenäoliselt teise gruppi. Nii kaugel ja kaua üksindust taluda ei ole siiski kerge. Peale võib tulla "Suur Hall" (meremeeste ahastus). Sellest eemale hoidumine nagu ka sellest välja tulemine ei ole lihtne. Aidata võib kiri kodustelt või suutäis kärakat.





Mis muusikat kuulasid, mis raamatuid lugesid – jäi selleks üldse aega või oli kogu reis üks suur ellujäämine?

Ka muusikat tuli kuulata samasuguste seadmetega, mis olid kasutuses 50 aastat tagasi. Õnneks oli kassetmakk juba leiutatud. Lintmaki või plaadimängia kasutamine oleks merepeal keeruline. Lemmikrepertuaar oli sellesse ajajärku kuuluvad eestikeelsed popplaulud: Kollane Alveelaev, Ruja, Väikeste Lõõtspillide ühing, Raimond Valgre…
Kassetid kippusid niiskuse käes üles sulama ja neid tuli aeg ajalt vastu põlve taguda. Raamatuid oli mul kaasas ligi 20. Muuhulgas Lennart Meri "Hõbevalge" ja "Maailma rahvaste ajalugu". Mõnda raamatut lugesin mitu korda. Aga jah, sobiva momendi leidmist tuli mõnikord nädala võrra edasi lükata.

Torme said kogeda päris palju, tuli ette ka eluohtlikke olukordi. Mis su peas neil hetkil toimus, kust tuli see meelekindlus ja rahu, et nendest hetkedest eluga välja tulla?

Selles seltskonnas ja nendes oludes peeti normaalseks, kui tuul oli üle 30 sõlme ( 15 m/s) ja seda juhtus tavaliselt paar korda nädalas. Sellest isegi ei räägitud. Suuremates tormides tuli võidelda nagu lahingus - viimase veretilgani. Kuni sõrmed veel paindusid ja silmad lahti püsisid.  Alla anda ei tohtinud. Karm keskkond ei anna valikuid – kas võitled või sured. Paanika siin ei aita. Pea peab olema külm.





Ehk siis Chruchilli kuulus lause – ei maksa karta muud kui hirmu ennast, peab paika?
Jah. Chruchillil oli õigus.

Sotsiaalmeedias liiguvad õudust tekitavad kaadrid Saksamaa suurustest prügikogumitest ookeanis. Kas sattusid ka mõnd sellist läbima, kas tekkis tahtmine kinni pidada ja koristama hakata, mida huvitavat meres nägid ja üldse, mis tunded tekkisid?

Lõunaookeanil selliseid suuri prügisaari ei kohanud.  See on rohkem ekvaatori lähedaste piirkondade teema, mida juhtusin oma esimesel pallitiirul nägema. Nüüd aga juhtusin nägema suurt palki ja ujuvat külmkappi millega kokkupõrkamine oleks võinud kujuneda fataalseks. Ega suurel lainetaval väga palju ja kaugele näha ei ole. Suured laevadki kaovad laineorgu ära.





Mis sind kogu selle reisi jooksul kõige rohkem üllatas ja millega sa iseennast kõige rohkem üllatasid?

Vast see, et kui kohanemisvõimeline on Homo Sapiens sundolukorras. Iga kehva olukorra jaoks on lahendus. Kui puruneb generaatori rihm või bakstaak ei ole võimalust remonditöökotta pöördumiseks, tuleb ise leidlik olla. Lähim inimene võib asuda kosmoses, kuna lähim asustatud punkt võib olla 3000 kilomeetri kaugusel.

Sul sai toit otsa, kuu aja jagu oli puudu, Atlandi pikkusele otsale läksid vastu paki riisiga. Kokkuvõttes jätsid 20kg ennast sinna merele. Olgem ausad, paljud oleks asja sinna paika jätnud ja esimesse sadamarestorani keeranud. Miks sa seda ei teinud?

See naljamõte käis ka mul peast läbi. Purjeka peal on seade nimetusega EPIRB mille nupule vajutades käivitub rahvusvaheline SOS. Ja kui pärast oleks küsitud, et mis juhtus, saaksin vastata, et mul läks kõht tühjaks?
Eriti ränk oli pressipunktis Hobartis, kus igasugune kontakt inimeste ja maaga oli keelatud, näha kaldapeal tuledesäras restorani...

Õnneks pakkus restoran nimega “meri” Ukule siiski pisut näljaleevendust värske kala näol, mis tuli ise merest oma vahenditega kätte saada. Kokku õnnestust tal küll püüda 6 suurt kala, millest üks lausa 1.3m pikk, kuid 40 kraadises kuumuses tuli need paraku ära süüa kahe päevaga, midagi sai ka kuivama panna.





Iga kogemus õpetab midagi. Mida see reis sulle õpetas?

Kõigepealt seda, et mul oli ropult õnne. Ja teiseks, et kõik - absoluutselt kõik on võimalik, kui me seda soovime. Kõige tähtsam on soov ja eesmärgi defineerimine enda jaoks. Kõik muu tuleb. Tõsi, mõnikord ränga tööga aga see on juba nauditav.

Räägi oma muljetest sellest hetkest, kui tagasi olid, esimese öö kodus maganud. Just see järgmine päev. Oli pisut seda merehädast pääsenu tunnet ka nagu Tom Hanksil filmis „Castaway“, kui ta koju jõudis. Tundus igapäevaelu kuidagi liiga lihtne ja argimured absoluutselt tühised?

Nii ta on. Eks meie igapäevamured ongi tihtipeale kuskilt kaugemalt vaadates tühised. Aga minu puhul on ka selge, et ma ei saa oma mullis edasi elada. Pean sulanduma keskonda.





Kindlasti oli sul hea meel tagasi pere juures olla, aga mis oli ära oldud aastaga kõige rohkem muutunud ja kui kerge või raske oli igapäevaellu tagasi lülituda, tööle minna jne, räägi meile natuke sellest? 

Vahepeal ei olnud mitte midagi muutunud. Vast mõni maja kuskile ehitatud, kuskil uus tee või prügikast. Poliitikud püherdavad endiselt mudas ja ärimehed tegelevad käivete ja kasumite hoidmisega. Ma kohanen kiiresti. See on üks evolutsiooni põhitingimus – kohane või sure. Pole mõtet mälestustesse kinni jääda. Kogu aeg tuleb midagi uut ja põnevat juurde. Nautida võib ka laste kasvamist ja arengut.

Lõpetuseks sulle läbiv küsimus kõigile selles intervjuude sarjas – mida tähendab sinu jaoks “aeg” ja kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud?

Hea küsimus! 
Meile antud aeg ja armastus. Kaks kõige olulisemat asja meie elus. 
Õnnelikud on need kes suudavad seda teadvustada.



----------
Fotod: Uku Randmaa erakogu
Intervjuu: AEGAON

AEGAON LUGEMISSOOVITUS
Kui tunned, et intervjuust jäi väheks ja sooviksid Uku Randmaa ümbermaailma seiklusest täit elamust saada, siis õnneks pidas ta merel ka päevikut. Kogu seiklus sai äsja kõvade kaante vahele nimega "Ümber.Ilma".