Möödunud aasta lõpul tähistas Henry “Genka” Kõrvits oma 44. sünnipäeva. Tänaseks päevaks on ta saavutanud Eesti hip-hopi isa staatuse, kuid mitte ainult. Talle vaatavad alt üles vähemalt kaks generatsiooni ja mitte üksnes selle pärast, et ta nii pikk on. Tema arvamus ja sõnavõtud kõnetavad Eesti rahvast tihti enam kui poliitikute omad. Millised kogemused ja õppetunnid on kõige selle taga ning kuidas on üks tavaline inimene sellisesse punkti jõudnud?
Mõminaräpp ja noored tegijad kasvavad peale, mida oled sa kõigi nende aastate jooksul selleks teinud, et ennast artistina publiku jaoks värske ja huvitavana hoida?
Ma pole kunagi kartnud muusikaga eksperimenteerida. Isegi aegedel, kui hip-hopis olid kindlad reeglid, proovisime Pauliga teha midagi teistsugust. Arvan, et stampidesse raamistamisega muutub su looming anakronismiks. Ilmselt tänu sellele julgusele olen oma loomingu suutnud ajatuna hoida.
Mis teeb sinu jaoks räpi heaks ja mis on ikka täiega sitt?
Mulle ei meeldi kui räppar on väikese silmaringiga: kui tema teema analüüsid on naiivsed või riimipagas õhuke. Sellest on kohe aru saada. Tänapäeval saab seda kompenseerida muidugi meelelahutusliku elemendiga ehk et sul lüürika ei peegelda otseselt su silmaringi, aga lugu on meelelahutuse mõttes bänger, kuid seda ideepuudulikust on ka selles kontekstis raske varjata.
Sa pead ka muusikaprodutsendi ametit. Legendaarne Records on pälvinud kaks aastat järjest parima muusikatootja tiitli. Kui nõudlik sa produtsendina stuudios oled ja mil moel sa oma artistidest maksimumi välja pigistad?
Ma ei pea ennast päris produtsendiks, kuna sekkun oma plaadifirma artistide loomingusse väga vähe. Pigem sellises nõuandvas vormis. See on nende looming ja nemad ütlevad, kuidas see kõlama peab. Muusikatootja kaks tiitlit on taganud pigem see, et me teeme asju, mida keegi teine pole tahtnud ega julgenud teha. Meil on alati olemas usk ja tänu sellele oleme palju riskinud ja riskid on ennast tõestanud.
Üsna hiljuti lõid sa kampa Errieriga, kes juhtumisi on ka AEGAON-i koostööpartner. Disainid üllatuseks paljudele ja lisaks kõigele ka meeste ülikondasid, kuidas sa selleni jõudsid, miks sa seda teed ja milline täpsemalt on sinu roll kogu selles protsessis?
Täpsustuseks, et kuigi G by ERRIER kannab minu kujundatud elemente nagu näiteks spets vooder, siis mulle meeldib öelda, et ma disainin elamust või kogemust. Põhjus, miks seda teen, on nagu kõikidel teistel minu tegevustel – sest mulle meeldib see. Kui ma oma esimese mõõduülikonna ise selga tõmbasin, siis oli see elamus: ma tundsin ennast erakordselt hästi. Ma tahan, et teised Eesti mehed sama tunneksid. Igal mehel on moment elus, kus tal läheb ülikonda vaja. Ja miks ei võiks see olla siis täpselt sinule tehtud? Ja kui sa ise ei ole ülikonna inimene, siis pane see selga ja vaata kuidas sind ümbritsevate inimeste suhtumine susse muutub. See ei ole lihtsalt riietus, see on ikkagi statement teatud tasandil.
Mõni aasta tagasi sai sinust ka edukas filminäitleja. Mida see näitlejakogemus sulle inimesena juurde on andnud?
Edukas näiteleja vist on ikka see, kes on mitmes erinevas filmis hea rolli teinud. Ma lihtsalt olen kahes edukas filmis ühe rolli teinud. Kogemuse koha pealt: ilmselt pole ühtegi teist ametit, mis on samal ajal üliäge ja samas ka ülinõudev. Tavaliselt on see, et raske töö on sageli PIGEM kuidagi ebameeldiv, isegi kui tulemus on äge. Filmiga on see, et see on küll fun, aga sa pead ikkagi väga-väga palju pingutama, et tulemust saada.
Mis eesmärgiga sa üldse midagi teed ja uusi väljakutseid vastu võtad? Kuhu sa selle kõigega lõpuks välja tahad jõuda?
Nagu mainisin, et teen asju mida tahan. Teisena asju, mis tunduvad olulised nagu näiteks Koolikiusamise programm, kus olen sel aastal patroon. Või paar aastat tagasi osalesin suitsuanduri kampaanias või Forevo fondiga teadustame inimestele melanoomist – need on sellised ühiskondlikud kohustused, mida pean vajalikuks inimestele teadustada. Ja kui ma kõnetan inimesi, siis miks ma peaks vait olema?
Sind on edu saatnud väga mitmel rindel, kas see kõik on lihtsalt sülle kukkunud õnn või kui suur töö selle taga tegelikult on?
Sellega ongi nii, et kui sulle töö väga meeldib, siis see lendab su käes ja sa ei mõtlegi selle peale, et see on raske. Näiteks 2017 alguses ma andsin lühikese ajaga välja 2 albumit ja hunniku videosid – see oli metsikult palju tööd ja rabamist, aga see ei tähenda, et ma higistasin, närvitsesin või, noh, sellega ei kaasnenud neid kõrvalnähtusid, mida sageli raske tööga seostatakse. Samas kui Tallinnfilmiga võitlesin Artise kino ellujäämise ja Eesti filmivaramu erakätesse mittesattumise eest, siis oli ikka magamata öid ja närvilisi töökuid palju. Kokkuvõtvalt, eks on ikka mõlemat: nii rasket tööd kui õnne, sest lihtsalt õnne pealt dekaade järjest purjetada ka pole päris võimalik.
Kui sul on nii palju erinevaid projekte, siis pead ilmselt ka puhkama. Kui oluline on sinu jaoks puhkus ja mis aitab kõige paremini välja lülitada?
Mulle piisab isegi sellest, kui sõidan 24 tunniks Londonisse või Berliini vms, kuskile teise kultuuriruumi, kus ma olen inimeste jaoks täitsa suva töll. See juba mõjub vaimse puhkusena. Mis puutub füüsilisse poolde, siis mulle ei meeldi eriti magada. Ma teen seda võimalikult vähe, aga siin väikeste laste kõrvalt olen õppinud end mingi 5 minutiga jumala sirgeks magama. Laps võib kõrval klotsitorniga vastu pead taguda, aga magan 5 minsa ja olen värske ja puhanud ja valmis järgmiseks torniks :D
“Lumehelbekesed” – on nad töökuse mõttes hukas noored või kas on neis ka midagi, millest eeskuju võtaksid?
See lumehelbekese jutt on ka siuke nii ja naa. Viskab ta paariks päevaks kuskile metsa, maale ja küll hakkama saab. Noorus on alati konservatiivsema vanainimese jaoks nii öelda hukas olnud ja see värk oli, on ja jääb. Ma ülearu ei muretseks sellepärast.
Seisad üldse palju noorte hariduse ja käekäigu eest, võttes ka koolikiusamise teemal aktiivselt sõna. Miks need teemad sulle olulised on?
Kui sa juba koolis oled, siis miks seda aega ebaratsionaalselt kasutada? Õpi oma tangensid ja siinused ära ja kui oled kõvem mees, siis oskad nendega pärast ka osavalt žongleerida. Kiusamine ise on väga raske ja delikaatne teema. Sageli ei saa kiusaja ise aru, mida ta teeb ja mis jälje ta võib jätta teisele inimesele terveks eluks. See võib olla ühele süütu lõõpimine, millel võivad olla raske tagajärjed. Seda tuleb teadustada, et mitte rikkuda noori elusid.
Oled nüüd kolme lapse isa. Milliseks eeskujuks sa tahad neile olla ja millised on sinu ootused neile just selles osas, millisteks inimesteks nad kasvavad?
Ma sooviks, et mu lapsed oskaksid analüüsida, et mis on õige ja vale. Et nad näeksid suuremat pilti ja saaks oma probleemid alati rahumeelsel läbirääkimisteel lahendatud.
Ei ole ilmselt võimalik, et oled elus ainult õigeid valikuid teinud. Millist otsust oma elus sa kõige rohkem kahetsed ja miks?
Ma olen elus ikka jõudnud kõige muu kõrval ka korralikult sitta keerata ja halba teha. Kahetseda pole midagi, need on lihtsalt kallid õppetunnid.
Paljud on selle ilmselt juba unustanud (internet siiski ei unusta midagi), aga 15 aastat tagasi läks toona 30 aastane Henry Kõrvits ühel auhinnaüritusel “füüsiliseks” Nexuse toonase mänedžeri Peeter Rossiga. Kuidas sa sellele täna tagasi vaatad – oli see õigustatud ja teeksid sa seda uuesti või kuidas sa täna sama konflikti/olukorra lahendaksid?
Tänapäeva sotsmeedia on õpetanud mulle, et oma eriarvamused ja kätshid tuleb pigem pidada nelja silma all, mitte kõigi ees gladiaatorina tsirkust teha. Proovin, kordan – PROOVIN seda mõtet endaga kaasas kanda :) aga noh vahel ikka lähed põlema, mis teha :)
Sa oled välja teeninud mitme generatsiooni respekti ja sinu sõnavõtud lähevad Eesti inimestele enamasti ka korda. Miks sa veel “parteis” ei ole, kas sillutad selleks alles teed või on see sinu jaoks täiesti mõeldamatu suund?
Ma arvan, et parteilasena ma ei suuda oma ideid läbi suruda ja pean tegema nii nagu fraktsioon vms käsib. Hetkel ma ei näe, et ma selleks võimeline olen. Teiseks võibolla see, et kui ma kuskil Foorumi saates debateeriks ja keegi ajaks lolli või lausa vale juttu, siis ma ilmselt muutuks mingiks Žirinovskiks, saadaks tüübi kuskile inetusse kohta ja viskaks teda veeklaasi või kingaga.
Vanusenumbri kasvades on paratamatu, et mida suuremaks see kasvab, seda sagedamini pudeneb meie kõrvalt olulisi ja lähedasi inimesi. Mis aitab sul selle ebameeldiva osaga elust toime tulla ja mil moel on see muutnud sinu suhtumist oma enda aega?
Ebameeldivaga aitab toime tulla meeldiva osa suurendamine oma elus. Selleks on tänapäeval niipalju võimalusi. Kui koblakas on ees, istu lennukile. Lennupiletid ei maksa tänapäeval sittagi ja sõida kuskile teise kultuuriruumi, näiteks Berliini turule – see töötleb su aju uute signaalidega, mida sa töötlema pead ja nii unustad kiiremini oma mured.
Küsimus, mis saab edaspidi olema läbiv. Mida tähendab sinu jaoks “aeg” ja kuidas sa selle enda jaoks lahti oled mõtestanud?
Aeg on rütm ja rütm on kõige alus. Kui püsime rütmis, siis laseme mõnusa biidiga pikalt pikalt läbi elu rahulolevalt peaga nõksutades.
------------------------
Intervjuu: AEGAON
Fotod: Liina Notta