Ärge laske roppustel ennast eksitada, need on vaid hoolikalt valitud sõnad suurema eesmärgi nimel. Julgeme väita, et Pavel Botšarov aka Gameboy Tetris ja Venelane, on üks intelligentsemaid artiste tänasel Eesti popmuusika maastikul. Tema tähelend tundmatust Lasna kutist üheks edukaimaks Eesti artistiks pole olnud juhus, vaid teadlik valik ja töö selle nimel. Tööriistaks sel teel – ei miski muu kui aeg ise. Ühes taskus ajaloo tarkused, teises kell ja õlgadel pea, mis oskab mõlemad enda kasuks tööle panna.
Aastas on 365 päeva, sina kütsid eelmisel aastal 130 live-i, olles tegev Viies Miinuses, Gorõ Lanas, Catapultas. Esinemised Eestis ja Venemaal, lisaks muusikaprodutsendi töö stuudios teiste artistidega, siis veel näitleja ja pere kahe lapsega. Tekib õigustatud küsimus: Kuidas sa seda kõike jõuad ja kas lapsed tunnevad su ikka ära?
Aeg muutub eriti väärtuslikuks just siis, kui sul on hästi palju tegemist. Olen täheldanud, et mida rohkem sul käsil on, seda rohkem aega sul tekib. See tuleneb vist enda sisemisest distsipliinist. Kunagi paarkümmend talve tagasi, kui ma olin töötu, siis ärkasin üles kell 15 ja heal juhul jõudsin ülejäänud päeva jooksul poes käia. Tundus just kui aega oli terve päev aga siin ongi see veider paradoks, et mida rohkem oled liikvel ja hõivatud, seda rohkem aega sul on.
Aeg tundub olevat sinu jaoks ilmselgelt oluline töövahend. Sellele viitab ka sinu stuudios laua peal olev 8-minutiline liivakell. Kui artist tuleb ja ei suuda selle aja sees ära teha oma asja, saadad ta koju harjutama. Miks nii jäik ja miks just 8 minutit? Miks sa lihtsalt ei tiksu rahulikult ja ei võta tunnihinda, las ta sipsib, tema raha ju?
Tooksin siinkohal näite, kui palju mingid asjad tavaliselt aega võtavad ja kui palju 8 minutiga tegelikult tehtud võib saada.
Lennuk, oma keskmise kiirusega, läbib umbes 125 km. Nublu hiti “1,2“ esimene salm on kirjutatud 8 minutiga. Isegi panka röövitakse palju kiiremini kui 8 minutiga. Ja kui sa tulid stuudiosse lihtsalt selleks, et diivanil jointi rullida, siis parem helista mulle mõni teine päev, kui sa valmis oled.
Muusikuna ja näitlejana laval – on see suuremat sorti tähelepanuvajadus või mis see kahel laval olek sulle annab?
See on nüüd raske küsimus, sest tegelikult ise ma naudin rohkem rahulikku stuudiotööd. Kontsertid on lihtsalt osa ametist. Samas, kui jääb lavalt sisse pikem paus, siis muutub lavanälg ikka suureks. Kokkuvõttes on meil just kontsertitel kontakt kuulajatega kõige suurem. Iga kontsert on nagu väike etendus, mis kunagi ei tule samasugune kui eelmine.
Ma ei usu, et see on tähelepanuvajadus, lihtsalt ma valisin just sellise tee, ja see käib asja juurde.
Sul on rets lavaenergia, see peab ometigi kuskilt tulema. Kuidas sa suudad ennast igakord sellesse zone-i viia ja mille arvelt kõik see energia tuleb?
Tegelikult igal inimesel peab olema viis, kuidas ennast maha laadida. Kõik need pinged igapäeva elust kogunevad hästi vaikselt meie sisse: iga ülbe supermarketi teenindaja, iga tüli sõbraga, iga keeruline olukord tööl jne. Igaüks saab pinged maha omamoodi, mina saan nendest lahti laval.
Koroona tõttu said ilmselt sinagi aja maha võtta. Mitu kuud ilma lavade ja tuuritamiseta. Mis oli selle juures kõige raskem, kas oli ka midagi, mis sinu jaoks muutus pöördumatult, mis enam endiseks tagasi ei muutu, isegi kui kõik piirangud kaovad?
Mõnes mõttes oli see ju tegelikult väga kasulik aeg kõigile. Saime patakaid laadida, oma tegemisi analüüsida ja mõelda kuhu edasi liikuda. Saime veel rohkem aru, kui kallid on meile vanemad ja vanavanemad. Mul on tekkinud kinnisidee, et oleks vaja kiiremas korras soetada endale maakodu, sest teist korda korteris kinni istuda eriti ei tahaks.
Viis Miinust on ilmselt kõige rokenrollim bänd täna Eestis oma öbsöönsuse, vastuolulise kuvandi ja kontsertmelu poolest. Mis värk on, kas Eesti bändid ja muusikud ei julge enam „pahapoisi“ asju teha või on publik muutunud ja ootab midagi muud? Kas Eesti rokenroll elustiili tulevik kuulubki hip hop valdkonda? Kas maailmamõistes ongi nüüd hip hop löönud troonilt rock-i ja edm-i next big thing lainena?
Tegelikult on igas ajastus olnud selliseid julgemaid artiste. Kui Ray Charles tuli lavale, siis tema muusika oli ebareaalselt julge oma aja kohta. Kui sa paned tähele, siis aeg tugevdab roppusi – need asjad, mis olid ropud 50 aastat tagasi ei tundu praegu enam üldse nii ropud. Ma isegi ei kujuta ette kuidas hakkab kõlama järgmine põlvkond julgemaid muusikuid. See on huvitav, et tegelikult me räägime ju igas ajastus samadest asjadest, lihtsalt oma aja keeles. Muusikas on väga oluline riskida ja võib olla siis praegu tõesti enamus valivad stabiilsema tee. Mulle endale kusjuures tundub, et punkliikumine on jälle kasvamas, nii et vaatame mis saab.
Igas muusika žanris on lood, mida peetakse klassikuteks. Kas sinu meelest on üldse võimalik tänapäeval veel „klassikuid“ luua näiteks hip-hop žanris või on see karikas, mis pigem jääb teerajajatele? Ja kas Nubluga kahasse loodud „Für Oksana“ oli ka pigem kiire hitt, mida 20 aasta pärast enam keegi ei mäleta?
See kindlasti ei ole kõige tagasihoidlikum vastus, aga ma arvan, et „Für Oksana“ jääb kauemaks. Ma ise ennustaks isegi rohkem kui 20 aastat.
Sa oled rääkinud osavalt hetkes elamisest. Paljude jaoks on see lihtsalt sõnakõlks, teistele suur küündimatu kunst. Kuidas sa ikkagi ise seda teed?
Minu meelest on väga tähtis see, et sa oled kohal just ainult selles hetkes, kui sa midagi teed. Meie elu on nagu karusellil, töö käib igal pool kaasas, telefon on koguaeg sees ja käeulatuses. Vahel on päris raske kontsentreeruda ainult ühele asjale. Kui sa aga oled konkreetsel hetkel kirjutamas laulu, mõtted on ainult sellel ja stuudios, siis tuleb ka see laul lõpuks parem. Kui sa praed peekonit ja ei mõtle samal ajal muust, siis ka sinu peekon ei kõrbe mitte kunagi.
Sa tegid seda, mis olgem ausad, enamuse jaoks on ja tundub missioon impossible – Lasna „pätist“ Eesti muusikamaailma tippu. Kui tugev oli see eesmärgina omaette ja mida sa tegid selle nimel? Ei saa ju olla lihtne murda välja sõprade ringist ja harjumuspärasest keskkonnast. Mis sind kannustas seda kõike ette võtma?
Kui ma võrdlen end toona ümbritsenud kontingendiga, siis ma ei saaks öelda, et ma päris pätt olin, vähemalt endale ma nii ei tundunud. Ma arvan, et mul oli alati fookus paigas ja teadsin, millega ma tahan tegeleda. Kui ma nägin, kuidas tuttavad rajooni poisid sattusid vangi või surid üledoosi, siis ma väga selgelt teadsin, et seda kõike mina ei taha. Mul on väga suur austus oma naise vastu, kes aastaid toetas mind, kui mul polnud stabiilset sissetulekut, kui ma otsisin oma teekonda muusikas. Minu fookus oli väga selge ja ma teadsin alati, et tahan tegeleda just sellega ja varem või hiljem see juhtub.
Üldistades võiks ju arvata, et sinu lapsepõlv Lasnamäel oli üdini halb. Midagi pidi ikka head ka ju olema. Mis see hea oli mida sa millegi vastu ei vahetaks ja mis on ehk suurim õppetund, mis sa sellest elust kaasa võtsid?
Harjuda on vôimalik ikka igasuguse pasaga. Näiteks hiljuti filmisime muusikavideot sealaudas, kus haises nii, et koguaeg oli okserefleks kurgus, aga farmerid jalutasid seal samal ajal naeratades ringi. Samamoodi oli toona Lasnamäel – minu jaoks ei tundund see kõik nii õudne. Usun, et väga paljud asjad tulid tollest elust kaasa ja kindlasti oli selles ka omajagu elukooli, aga ma arvan, et kaasaegses maailmas saab ka ilma selleta hakkama. Igatahes, ma tegin kõik endast oleneva, et mu lapsed ei peaks seda elu nägema.
Sa oled varasemates intervjuudes öelnud, et sa tegid Eesti passi ära selleks, et kuhugi kuuluda – Eesti kogukonda. Täna tunned end pigem eestlasena aga samas ei saa sa kunagi päriselt eestlaseks ega venelaseks. On see sinu jaoks kurb paratamatus või tunned end pigem erilisena, et saad nautida kahte kultuuriruumi ja oled selle võrra hoopis rikkam?
Mingis mõttes see on küll eelis, et ma olen just kui kahe kultuuriruumi vahel, aga kuidagi vanusega tuleb mul selge soov mingi lipp tõsta. Ma lihtsalt ei saa täpselt lõpuni aru, kumba.
Läbiv küsimus selles intervjuude sarjas: Mida tähendab sinu jaoks “aeg” ja kuidas sa selle enda jaoks lahti oled mõtestanud?
Aeg on see, mis peatamatult ja paratamatult käib paralleelselt meie eluga kaasa.
Kui me ei mõõdaks aega, siis oleks meie elu kaotiline.
Küsis: AEGAON (Kristjan Rabi)
Vastas: Pavel Botšarov
Pilt & video: Stuudio 7 (Mardo Männimägi)
*Kõik õigused kaitstud. Intervjuu kasutamine, kopeerimine või refereerimine meediaväljaannete poolt ilma loata ei ole lubatud.