KALEV KRUUS – OTSE JA AUSALT

Kalev Kruusi meisterlik sõnaseadmise oskus on teinud spordiülekanded sama nauditavaks kui “Top Gear”-i. Tema autorisaade “Kalamehejutud” on ajanud ridvaga vee äärde isegi naised, kes poleks ehk elu sees selle peale tulnud. Kõiki Kruusi tegemisi saadab mingi müstiline kirg ja üksnes talle omane karisma, millel on oma saamise lugu. Olge valmis tõelisteks üllatusteks, magusaks irooniaks ja kadestamisväärseks otsekohesuseks. 

Fotograaf: Külli Rummel

Kuidas sünnivad need sinu kohati absurdsena kõlavad võrdlused, millega sa oma spordiülekandeid rikastad? Kas sa valmistad need kodus ette ja siis sobival hetkel paiskad eetrisse või mis sinu peas paralleelselt ekraanil toimuva jälgimisega toimub, kust need tulevad?

Ei ette ei valmista küll midagi, elu ise annab põhjust vahel midagi öelda. Me oleme küll väike riik, aga meie ümber toimub igapäevaselt nii palju vaimukaid sündmusi. Või mis vähemalt mulle tunduvad vaimukad ja panevad muigama. Kasvõi see, et suur osa inimesi on millegipärast kole kurjad, on ju ka omamoodi naljakas.

Paljud inimesed püsivad aastaid ühes ametis pigem kartusest edasi liikuda, mõeldes “kas ma oskangi enam midagi muud teha”. Kuidas sinul sellega on ja mis motiveerib sind pärast kõiki neid aastaid ikka tele tegema?

No aus vastus on, et ega mis ma ikka oskan muud teha. Ministrid on meil andekad, anna ükskõik mis portfell kätte, kõik sobivad igasse ametisse. Mina nii andekas pole ja ausalt öelda annab see töö ka peale 20 aastat ikka ja jälle midagi uut. Ma päris kindlasti ei poolda üleüldist seisukohta, et ühel kohal võib inimene töötada ainult 5 aastat ja peab siis edasi liikuma. Vähemalt teles ei juhtu viie aastaga küll midagi. Marko Kaljuveer ei öelnud mulle isegi kümne aasta möödudes tere, sest mind polnud olemas. Vat sellised karmid lood on telemaastikul.

Noorena unistasid sa hoopis korvpallurikarjäärist. Kuidas mõjus sulle teadmine, et mängumeest sinust ei saa?

Eks ikka halvasti mõjus, siis. Samas täna mõtlen, et olen ikkagi mingi ameti omandanud ja kui oleks näiteks 10 aastat kodusel tasemel pusinud, siis päris kindlasti sealt rattalt tavaellu tulla oleks olnud keeruline. Õnneks on korvpalli täna minu elus vähe teisel viisil rohkem kui küll, nii et lõppkokkuvõttes läks kõik ju kenasti.

Sa oled üsna konkreetse ütlemisega. On see sulle elus rohkem kahju või kasu toonud?

Pole Excelit pidanud selle kohta. Olen nagu olen ja 40aastast on ikka maru keeruline ümber kasvatada, väga ei taha ka. Poliitikut minust kindlasti ei saa. Esiteks pole mul ei enda tehtud ega ka kopeeritud ülikooli lõputööd. Aga päris kindlasti ei kasvatanud mu ema ja isa mind ka selleks, et näha kuidas nende täiskasvanud poeg enne valimisi hulluks läheb, nii jutult kui tegudelt.

Fotograaf: Külli Rummel

Kopli tänavad olid hoopis midagi muud, sel ajal kui sina seal üles kasvasid.
Kui palju kasvatas sind tänavaelu võrreldes vanematega? Ja olid sa n-ö üks “Kopli pättidest”?

Kopli tänavad ja konkreetselt liinid, kus mina kasvasin, oli väga tore koht kasvamiseks ja õues mängimiseks. Ma ei tea, kuidas väljapoole tundus, aga meil said eestlased ja venelased küll väga normaalselt läbi. Loomulikult sai kõiksugu jama ka korraldatud, aga usun, et kõik poisid tegid seda. Olenemata sellest, kas nad olid Koplis või mitte. Me ikka konkreetselt elasime õues ja kollektiivselt mindi tuppa ainult siis kui telekast tuli Soome TV pealt Tarzan. Ei varja, et ümberkaudne eluolu pakkus noorele poisile ka muud huvitavat. Miilitsat, hiljem politseid, kiirabi ja tuletõrjet kohtas seal kandis ilmselt tihedamalt kui mujal, aga see kõik tundus pigem põnev kui õudne. Eks ka selle elu varjukülgede nägemine kasvatas. Isa ja ema kodune kasvatus oli juba selline, et päris pätti minust ikka vist saanud poleks. Aga lapsepõlve Kopli liinidel ei sooviks küll elus millegi vastu ära vahetada.

"Kopli liinid".
Allikas: Shutterstock

Milline õpilane sa kooliajal olid? Raske oleks uskuda, et sa koolitundides vaikselt istusid ja n-ö eeskujulik õpilane olid. Kas tuli ka õpetajate poolt seda “Kalev, kui sa oma käitumist ei muuda, siis asja sinust ei saa”?

Ega tegelikult ei olnud vist ikka liiga halb. Korra helistas klassijuhataja, ülimalt kogenud matemaatikaõpetaja Maali Pärt, meie kodus olnud telefoninumbril 47-44-18 ja palus isaga rääkida. Ma ei mäletagi, millega ma hakkama sain. Kõne lõppedes üritasin seal midagi mökitada, aga isa pani asjad kiirelt paika. Sellist jama ei tohtinud olla. Hiljem spordigümnaasiumis oli meil toitlustus talongide alusel.  Nendega me seal mehkeldasime midagi, et ühe ettenähtud nektariini või virsiku asemel tuli meile ootamatult tükki 2-3. Mingi aeg see business toimis, kuni leidsin ennast õppealajuhataja Udo Laose kabinetist. See oli vanakooli mees, luges ette kõik ohud, mida taoline tegevus elus kaasa võib tuua. Murdis selle aja jooksul ära kaks pliiatsit ja oligi kõik. Õismäe koolis oli meil eesti keele õpetaja Ülle Pipar. Klassivend Ragnar Mengeliga pidime kord endale ise karistuse välja mõtlema. Me õppisime pähe ja esitasime klassi ees regilaulu.

Teles ja ülekannetes mõjud sa väga eheda, ausa ja otsekohesena. Kes on sind elus kõige rohkem mõjutanud?

Eks kodune elu kindlasti. Kuigi oma isast olen ilmselt juba tänaseks rohkem sõnu öelnud kui tema, kes ta on üle 70aastane. Isa ütleb vähe, aga vahel õnnestub tal päris toredasti. Ema lobiseb rohkem. Mul on läinud elus nii, et Kopli aegadest mul liiga palju sõpru pole alles jäänud. Paljud on tänaseks surnud, paljudega on teed laiali läinud. Aga mulle ei meenu, et meil oleks kunagi omavahel olnud mingit valetamist või pasa keeramist. Nüüd hiljem on mu sõpruskonnas palju minust vanemaid inimesi, eks nende elud ja mõtted elule ka mõjuta.

Fotograaf: Külli Rummel

Mis sind tänase spordimaailma juures kõige rohkem häirib?

Ilmselt mõtled selle küsimusega lahvatanud dopinguskandaali ja selle ümber toimuvat. Mind häiris esimese skandaali ajal see jube soov kõike kinni mätsida ja oleme ausad, suures plaanis see ka ju õnnestus.

Hetkel tundub, et ehkki soovijaid on, kes tahaks, et ah ärme sellest räägi, siis pole siin enam midagi kinni mätsida. Kõik on niigi selge. Mind häirivad signaalid, et meedia on süüdi ja meedia piinab meie kangelasi.

Aga mõtleme korra sedapidi, et mida mõtlevad need sportlased, kes polnud kuulsa suusatreeneri metoodikaga nõus? Kui palju oli neid, kellel jäi sellepärast karjäär poolikuks ja katki? Ma olen enam kui veendunud, et selle sama Karel Tammjärve vanemad ei pannud oma poega suusatrenni omal ajal selle pärast, et täna sellises jamas olla. Nad panid ikka selle pärast, et meil olid kangelased, kes raske tööga jõudsid maailma absoluutsesse tippu, neil olid eeskujud.

Ei pea valesti aru saama, ma annan selgelt endale aru, et töö, mida Alaver ja Veerpalu tegid, oligi raske. Aga et jaksaks nii hullumoodi tööd teha, vajas keha turgutust. Mind ei huvita täna mitte grammigi, kas neilt võetakse medalid ära ja kas nad peavad saadud preemiarahad tagasi maksma jne. Minu pärast ei pea. Aga tulgu ja öelgu, et poisid teisiti pole selles maailmas võimalik. Rääkigu suu puhtaks, et kui tahad hundikarjas olla, pead nendega ühtemoodi ulguma ja olekski rahu maa peal. Arvata, et ainult meie omad panid ja teised mitte, oleks ka ju lollus. Selles maailmas tundub, et puhtaid liiga palju ei ole. Seetõttu ma ei saagi aru, miks ei võiks ükskord sellele konkreetselt joont alla tõmmata. Arvan, et Alaver on mees, kelle ausalt kirjutatud raamatut suusamaailma telgitagustest loeks huviga iga spordisõber kogu Ida- ja Põhja-Euroopas. Infot kõikide teiste tegemistest usun, et omab ta laialdaselt. Miks nad seda kõike ei tee, vaid on valinud hoopis teise tee – seda teavad küll ainult nemad.

Paljud lapsed ja noored valivad oma eeskujudeks ja kangelasteks pigem tippsportlasi kui oma enda vanemaid, miks see nii on? Milline eeskuju sina oma lastele olla tahaksid ja kuidas see sul õnnestub?

Ilmselt on see selle pärast nii, et minu omaaegsed eeskujud Scottie Pippen ja Aivar Toomiste ja Taavi Reigam ei käinud mulle õhtuti ütlemas, et pese jalad ära, kas hambaid pesid, korista oma riided kokku jne. Need tundusid kaugelt lahedad sägad. Oma vanemad aga nõuavad ju kõiksugu mitteolulise tegemist. Eks mingi eeskuju ikka tahaks ise ka olla. Peaasi, et ei tuleks mingid vingatsid ja oma hädades kõiki teisi süüdistavad tegelased. Kui saavad rõõmsalt ja reipalt oma eludega hakkama, ongi juba kõik korras.

Fotograaf: Külli Rummel

Sa rööprähkled nagu Hunt Kriimsilm seitsmes ametis. Spordireporter, kommentaator, saatejuht, ettevõtja, pereisa ja siis veel sellised alad nagu triatlon ja Ironman. Sinu AEGAON käekellal pole rohkem tunde kui teistel, kuidas sa seda kõike jõuad nii, et miski ei kannata?

Eks ikka kannatab, kasvõi vaata kui kaua mul läks, et su küsimustele vastata. Aga igav mul küll ei ole ja see on hea. Aga kannatab kasvõi see sama triatlon, sest trenni ei tee ma ju üldse niipalju kui tahaks. Samas pole ju üldse minu vanuses vahet, kuidas ma seda teen, peaasi et teen midagi. Kalale jõuan ka harvemini kui tahaks, aga seda mõnusamad need hetked on, kui saab minna ja telefoni autosse jätta. Lastega on jube tore asju teha juba täna ja ma ausalt ootan, et saaks nendega ka koos spinningut loopida ja looduses olla. Teise lapse sünniga muutus uneaeg vahepeal ikka väga napiks, aga jällegi – kui lõpuks saad 7-8 tundi jutti magada, on kohe tore olla.

Spordisõbrad unistavad päevast, mil Kruus kommenteerib ka traditsioonilisi ERR-i alasid suusatamisest kuni maavõistlusteni. Kuidas sa suhtud kanalite seatud piirangutesse ja kas sa ise tahaksid vabadust kommenteerida ülekandeid sõltumata kanalist? Kas on üldse lootust fännidele vastu tulla?

Ei usu, et spordisõbrad seda tahavad. Täna on nii nagu on ja suures plaanis on ju hästi kõik. Nii palju sporti, kui täna on inimestel võimalik vaadata, pole meil mitte kunagi varem olnud. Otseülekannete tundide arv aastas on tuhandetes. Kõik see on vaja ära kommenteerida. See, et need piirangud täna on, siis minu meelest on see meie väikese riigi kohta ikka veits jabur. Samamoodi rääkida mingist kuradi konkurentsist, kurat lõpuks me teeme ju ühte asja kõik. Vahendame rahvale sporti ja püüame seda teha nii, et vaataja saaks ülekandest ka mingi elamuse.

Fotograaf: Külli Rummel

Mehed üldiselt eelistavad igal võimalusel naisi vaadata, aga miks on nii, et kui asi puudutab sporti, siis näeme ikkagi valdavalt higiseid mehi platsil palli taga ajamas?

Tänapäeval ei tohi selliseid küsimusi esitada, veel vähem tohib sellele vastata. Õige spordisõber vaatab nii mehi kui naisi ja kõige õigem spordisõber ei teegi üldse vahet, kas ta vaatab mehi või naisi.

Eesti meeste seas on trend kehastuda tippsportlaseks vanuses, mil tippsportlased ise juba taanduvad. Ja siis kraabivad need “viinerid kiles” – nagu öeldakse, kardioloogi ukse taga. Sa võtsid ka ise ette triatloni ja Ironmani, alustades olematust vormist võrdlemisi hilises eas. Oli see õige otsus? Mis sind selleks sundis ja mida see sulle tänaseks enda kohta õpetanud on?

See oli väga õige otsus ja sellest hetkest on tegelikult muutunud ikka väga palju. Mind ei sundinud miski, kui siis ainult soov oma kehakaaluga midagi peale hakata. Ma kaalusin mingi hetk 108 kg ja see tundus kõik nii vale kuidagi. Selline mõnus stabiilne harjutamine, enese liigutamine, see reaalselt tõstab tuju. Ma polnud 25 aastat murdmaasuuski puudutanud, eelmine talv Jaak Mae pani vägisi alla mulle need. Tegin Tehvandi ringil eluohtlikke liigutusi. Nüüd võtsin küll pikalt hoogu, aga ostsin varustuse ära. Ma ütlen ausalt, ma kaifin neid hommikuid praegu Trummi suusarajal. Lihtsalt kaifin. Samas ootan juba Trismile rattalaagrit ka, eelmine aasta osalesin seal esimest korda ja päris kindlalt jääb see veel pikaks ajaks minu kalendrisse. Ja loomulikult need triatloni võistlused, mingit eesmärki ju tegelikult pole, aga tore on minna sinna ja teistega kella panna.
Fotograaf: Liina Malva
Allikas: sportfoto.com

Sa mitte lihtsalt ei tee kalastussaadet, vaid oled ise ka kirglik kalamees. Kas kalapüük on sinu jaoks nagu jooga või miks see sulle nii oluline on?

See on selgelt isaga kaasa tulnud. Ega ma ei oskagi seda seletada, aga see on kõige mõnusam vaba aja veetmise viis küll. Vahepeal olin ka jahimees, aga kuidagi mingi hetk enam ei kiskunud püssiga metsa, tänaseks polegi enam relva ka. Aga kalapüük jääb kindlasti minuga kuni minu elupäevade lõpuni.

Foto: Kalev Kruus
Allikas: Erakogu


Kõrvalt vaadates vähemalt näib, et sa kasutad oma aega ainult nende asjade jaoks, mis sulle olulised on. Kas selline elu peletab stressi ja teeb õnnelikuks?

No minu arust tulebki elus teha ainult neid asju, mis sulle meeldivad. Inimesed, kes virisevad koguaeg, kui halba tööd nad teevad, siis miks nad teevad seda? Sellest ei saa ma aru. Loomulikult on ka minul hetki, kus parema meelega jääks õhtul koju, aga kokkuvõttes on mul ikkagi väga lahe amet. Mida vähem mõelda, kui pekkis kõik on, seda lahedam on elada.

Läbiv lõpuküsimus kõigile selles intervjuude sarjas – mida tähendab sinu jaoks “aeg” ja kuidas oled selle enda jaoks lahti mõtestanud?

Hiljuti lahkus minu vanaema, ta oli 88aastane ja nii palju, kui mina mäletan, väga elujaatav inimene. Üheks viimaseks jäänud vestluses küsisin kuidagi, et mis elust arvad. Ta ütles, et ei oskagi suurt midagi arvata, kõik käis nii kiirelt ja sipsti ja saigi läbi, et ei tahaks küll veel minna. Vot see ongi „aeg“, kasuta seda nii, et lõpus oleks tunne – veits jäi ikka puudu.

------

Intervjuu: AEGAON
Fotod: Külli Rummel, Kalev Kruus, Sportfoto.com, Shutterstock.

*Intervjuu kasutamine, kopeerimine või refereerimine ilma loata ei ole lubatud.